See on huvitav küsimus. Võiksin kohe vastu küsida: miks peaks tänapäeval üldse midagi sellist tegema? Ilmselt oleks palju kasulikum teada, kuidas paigaldada Michelini või Bridgestone’i rehve velgedele … Hobuvankreid pole ju teedel ammu nähtud ja kellele sellisest teadmisest üldse kasu oleks?
Ja ometi. Võin öelda, et nii Eestis, Skandinaavias kui ka Portugalis veereb ringi hinnanguliselt paarsada vankriratast, millele olen oma töökojas raudvitsad peale pannud. Tegelikult on sellise vankriratta juures tööd märksa rohkem – rummu tuleb paigaldada laagripuksid, kinnitada rummuvitsad … (muide, viimaste paigaldamine käib peaaegu samamoodi nagu rattavitsa puhul).
Kellel tänapäeval üldse hobuvankreid vaja läheb?
Umbes 80% vankritest, mille rattad on minu käe alt läbi käinud, kasutatakse keskaegsetes restoranides – näiteks mandlimüügikärudena. Nende vankrite valmistamine nõudis märksa rohkem tööd. Neis on palju sepistatud detaile ning nende juurde telliti minult ka mandliröstimispanne ja katlaid …
Ülejäänud vankreid kasutatakse kas linnuste juures, kus külastajad saavad nendega enda järel kotte vedada, või laste sõidutamiseks …
Nii et vankreid läheb ka tänapäeval endiselt vaja.
Kõigepealt on vaja vankrirattaid.
Neid ma ise ei valmista. Minu töö on metalliga. Valmis puidust rattad tuuakse mulle kohale.
Kõigepealt tuleb rattad üle mõõta ja lõigata lattrauast raudvitsade jaoks sobiva pikkusega toorikud. Tavaliselt kasutan 8 × 40 mm lattterast. Kuna olen aastaid teinud koostööd samade partneritega, on ka rattamudelid ühesugused. Ratta laius kohas, kuhu raudvits peale läheb, on 50 mm. Valmistan raudvitsa teadlikult veidi kitsama – 40 mm laius sobib selleks suurepäraselt.
Ratta läbimõõdu järgi saab esialgu lõigata vaid ligikaudse pikkusega tooriku. Seejärel lasen selle valtside vahelt läbi, et anda teraslatile rõnga kuju. Alles siis algab täpne sobitamine.
Siin tulevad mängu füüsika, matemaatika ja veel mõned teadused. Üldjoontes peab teadma, kui palju teatud pikkusega teras kuumutamisel paisub. Huvitav on seejuures asjaolu, et mida pikem on terasdetail, seda rohkem see kuumutamisel pikeneb. Just selle soojuspaisumise võrra tulebki raudvits alguses lühemaks teha.
Selleks kinnitan raudvitsa pitskruvidega ümber ratta ja lõikan selle otse ratta peal nurklihvijaga õigesse mõõtu. 500 mm läbimõõduga ratta puhul jätan vitsa otste vahele umbes 15–20 mm, 1000 mm läbimõõduga ratta puhul aga veidi üle 25 mm …
See sõltub nii terase paksusest kui ka sellest, kui kuumaks raudvits hiljem aetakse. Vankrirattad valmistatakse kõvast puidust – saarest, tammest … mõnikord ka kasest. Seetõttu võib terast üsna tugevasti kuumutada, ilma et puit vitsa pealepanekul liiga palju kõrvetada saaks.
Seejärel võtan raudvitsa ratta küljest ära ja keevitan selle otsad kokku. Korralikult mõlemalt poolt ning lihvin ka keevisõmblused mõlemalt poolt üle.
Loomulikult võiks vitsa kokku keeta ka ääsitules, kasutades traditsioonilist sepakeevitust … Aga see on juba teine teema ja ka teine hind.
Puidust vankriratta raudvitsa kuumutamine tulel
Nüüd läheme edasi raudvitsade kuumutamise juurde. Selleks on mul spetsiaalne tulease. See on suur, peaaegu kahemeetrise läbimõõduga lõkkease, kuhu teen tule juba enne seda, kui hakkan raudvitsu rataste järgi sobitama. Päris lahtise leegi kohal on raudvitsu üsna ebameeldiv kuumutada … Heal juhul võib ilma jääda ainult kulmudest … aga võimalikud on ka palju tõsisemad vigastused.
Ootan, kuni lõkkeasemele on tekkinud korralik hõõguvate süte kiht. Seejärel asetan sütele korraga kuni kümme raudvitsa. Raudvitsad tasub juba rataste järgi sobitamise ajal kuidagi ära märgistada … Rataste läbimõõdud võivad erineda ja nii jääb hiljem vähem põhjust vanduda, kui tulikuumale raudvitsale kohe õige ratta üles leiab.
Kirjutan ratta välisservale numbri – raudvits läheb hiljem selle peale ja peidab numbri ära. Raudvitsa siseküljele teen aga meisliga selgelt nähtavad märgid …
Kui raudvitsad on tules piisavalt kuumaks aetud, tuleb tegutseda kiiresti. Liiga aeglase tegutsemise korral võib puit tugevasti kõrbeda. Samas ei tohi raudvitsad ka päris punaseks hõõguda … Need peavad olema kuumad, aga mitte punased …
Kuum raudvits lüüakse rattale peale ja jahutatakse seejärel kohe kiiresti maha. Selleks on väga oluline abivahend otse töölaua kõrval asuv suur veega täidetud müüriseguvann. Seda tööd on mõistlik teha kahekesi.
Jahutamiseks pistetakse läbi rattarummu raudvarras ja veeretatakse ratast kiiresti 3–4 ringi läbi vee. Raudvarras on selleks väga praktiline, sest esimene ratas satub veel puhtasse vette … järgmised aga juba määrdunud vette. Ja see rikub puitu.
Ratast ei tasu nii sügavale vette lasta, et vesi ulatuks kodarateni. Piisab sellest, kui ratas on vees täpselt nii sügaval, et teras kiiresti maha jahtuks … aga mitte rohkem. Selline käepärastest vahenditest tehtud ajutine telg on selleks väga hea lahendus.
Kuuma raudvitsa paigaldamine puidust vankrirattale
Ja nii lihtne see ongi. Kuum teras paisub. Jahtudes tõmbub see aga ratta ümber nii tugevasti kokku, et kinnitamiseks pole polte vajagi.
Siiski kasutatakse lisakinnituseks ka polte. Puidust vankrirattad koosnevad eraldi segmentidest. Puidu kuivades võib see hakata mängima, mistõttu paigaldatakse segmentide ühenduskohtadele metallist kinnitusdetailid, mis kinnitatakse läbi raudvitsa ulatuva poldiga.
Nii on seda tööd tehtud juba sajandeid … Ei midagi uut siin päikese all.
Lisa kommentaar