Kui keegi oleks mulle nooruses öelnud, et minust saab sepp ja ma veedan suure osa oma elust sepikojas rauda kuumutades ja vormides, oleksin selle peale ilmselt lihtsalt naernud. Minu haridustee ei viidanud kuidagi sellele, et minust võiks saada sepp. Õppisin tehnikumis mehhaniseerimist, hiljem majandusõigust, avalikku haldust, turundust ja veel mitmeid muid erialasid. Elu viis mind aga hoopis teist rada pidi.
Minu iseseisva täiskasvanuelu algus langes kokku Eesti taasiseseisvumisega. See oli üsna kaootiline aeg. Paljud vanad süsteemid lagunesid, uued alles kujunesid ning inimesed püüdsid kiiresti muutuvas maailmas oma kohta leida. Mitme kummalise juhuse kokkulangemisel sattusin tööle ühte riigiasutusse. Tol hetkel tundus see mõistliku valikuna. Mõne aja pärast sain aga aru, et see maailm pole päris minu jaoks. Bürokraatiat oli palju, arenguvõimalusi vähe ja iga päev tundus eelmise koopiana.
Ühel matkal Kõrg-Tatrates muutus aga kõik.
Need, kes on mägedes käinud, teavad, et seal liiguvad mõtted vahel hoopis teistmoodi. Õhk on hõredam, elutempo aeglasem ja pea saab igapäevasest mürast puhtaks. Just seal, keset mägesid, tuli mulle täiesti ootamatu mõte: tahan saada sepaks.
Ausalt öeldes tuli see mõte üsna järsku.
Päris juhuslik see siiski polnud. Tehnikumi praktika ajal olin saanud ka sepatööd proovida. Kui teised pärast tööpäeva koju läksid, jäin mina mõnikord sepikotta ja töötasin edasi. Tollal oli peaaegu igas kolhoosi töökojas oma sepikoda. Mulle meeldis tunne, kuidas kuum metall haamrilöökide all kuju muudab. Selles töös oli midagi, mis mind köitis.
Kui Eestisse tagasi jõudsin, panin lahkumisavalduse lauale, võtsin seljakoti selga ja hakkasin otsima meistrit, kes oleks nõus mind õpipoisiks võtma.
Esimesed sammud sepikojas
Sellise meistri leidsin Tallinnast Olevimäelt. Seal asus tol ajal Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud sepikoda. Tänapäeval on samas kohas kohvik ja sealne tegevus on sepatööst üsna kaugel.
Tallinna vanalinnas töötamine oli omaette kogemus. Majad paiknesid sepikoja ümber tihedalt ja suurte mehaaniliste vasarate kasutamine ei tulnud kõne allagi. Kõik tuli teha käsitsi. See tähendas lugematuid haamrilööke, füüsilist tööd ja kannatlikkust.
Tagasi vaadates oli see aasta hindamatu väärtusega. Just seal õppisin selgeks sepatöö põhitõed. Õppisin tundma metalli omadusi, tööriistu ja erinevaid töövõtteid. Veelgi olulisem oli aga suhtumine töösse. Käsitöö ei tähenda ainult tehnilisi oskusi. See tähendab ka oskust näha materjalis peituvaid võimalusi ning võtta aega, et teha oma tööd korralikult.
Seejärel viis tee mind ühte teise sepikotta Pärnu lähedal. Arvan, et just seal kujunesid välja minu hilisem käekiri ja arusaam heast sepatööst.
Minu meister ei olnud üksnes suurepärane sepp. Tal oli ka kunstnikusilm. Ta oskas näha vorme ja proportsioone viisil, mida ühestki õpikust ei õpi. Tema kõrval töötades mõistsin, et sepatöö ei tähenda lihtsalt metalli vormimist. See on loominguline protsess.
Minu oma sepikoja algus
Meie koostöö lõppes üsna ootamatult.
Ühel päeval tuli meister tõsise näoga sepikotta ja ütles:
„Kas võtad sepikoja üle või jääd töötuks. Mina kolin Eestist ära.“
Valikuvõimalusi just palju ei olnud.
Mõtlesin asja üle ja jõudsin järeldusele, et töötuks võib alati ka hiljem jääda. Võimalust oma ettevõttega alustada ei pruugi aga enam kunagi tulla.
1. septembril 1997 registreerisin ettevõtte Thormani Talu.
Kohe alguses oli mul kolm töötajat. Ka nemad oleksid töötuks jäänud, kui ma poleks otsustanud ettevõtte tegevust jätkata. Oma esimese sepikoja rajasin endistesse põllumajandushoonetesse, mis olid pärast kolhooside lagunemist tühjaks jäänud. Hoone oli ehitatud 1980. aastate lõpus ja seisnud mitu aastat kasutuseta.
Katusealust pinda oli seal mitu tuhat ruutmeetrit.
Ostsin kogu kompleksi ära, tegin osa ruume korda ja hakkasime tööle.
Algus oli tagasihoidlik, kuid ettevõtmine arenes kiiresti. Juba paari aasta pärast töötas ettevõttes kolmteist inimest. Meie käsitöö- ja sepatooteid tutvustati Formexi messil ning paljudel teistel suurematel ja väiksematel messidel.
Mõnda aega võisin isegi arvata, et olime üks Eesti suuremaid käsitsi valmistatud sepatoodetele spetsialiseerunud ettevõtteid.
Käsitöö ja sepatöö Skandinaavia turul
Tol ajal oli Põhjamaades huvi käsitööna valmistatud toodete vastu väga suur. Soomes, Rootsis ja Norras hinnati käsitsi valmistatud sepatooteid kõrgelt. Eesti tootjad suutsid pakkuda kvaliteetset käsitööd mõistliku hinnaga ning tellimustest puudust ei olnud.
See oli põnev aeg.
Valmistasime küünlajalgu, valgusteid, dekoratiivelemente, mööblidetaile ja palju muud. Kõik tehti käsitsi. Iga ese käis läbi sepa käte ning sellel olid oma väikesed eripärad, mida masstoodangu puhul ei kohta.
Aastatega hakkasid tootmiskulud aga tasapisi kasvama. Edasimüüjate huvi vähenes ning tuli hakata otsima uusi võimalusi.
Nii hakkasingi oma tooteid otse klientidele müüma.
Turud, keskajaüritused ja uued tutvused
Seejärel algas enam kui kümme aastat kestnud periood, mil veetsin suure osa ajast laatadel, keskajaüritustel ja käsitööfestivalidel.
Reisisin läbi suure osa Soomest ja Rootsist. Turu, Isokyrö, Visby, Ahvenamaa, Pajala ja paljud teised paigad said mulle tuttavaks. Saksamaal osalesin Herfordis toimunud rahvusvahelistel hansapäevadel.
Need reisid pakkusid palju enamat kui lihtsalt võimalust oma toodangut müüa.
Kohtusin seppade, puutöömeistrite, tekstiilikunstnike ja paljude teiste käsitöölistega. Nägin erinevaid töövõtteid ja õppisin tundma kohalikke traditsioone. Just sellistes paikades sünnivad kõige põnevamad ideed ja tekivad kõige väärtuslikumad tutvused.
Üks mu toredamaid mälestusi on seotud Soomes Petäjävesi ümbrusega, kus jätsin seppade mälestusmärgi juurde ka oma märgi. Olen oma töid tutvustanud ka Rootsis Klässbolsi linakudumisvabrikus, mis on kogu Skandinaavias tuntud ja hinnatud paik.
Kui käsitöö peab olema tõeliselt autentne
Aastate jooksul olen osalenud ka mitmete muuseumide ja ajalooliste hoonete restaureerimisprojektides.
Selliste tööde puhul ei piisa sellest, et ese lihtsalt vana välja näeks. See peab olema võimalikult täpne koopia originaalist.
Üks meeldejäävamaid tellimusi oli umbes kümne tuhande käsitsi sepistatud naela valmistamine ühe ajaloolise hoone restaureerimiseks Soomes.
Naelad olid ligi 120 millimeetrit pikad ning need tuli valmistada väga täpsete mõõtude järgi. Lubatud kõrvalekalle oli vaid paar millimeetrit. Ka pinnatöötlusele olid kehtestatud ranged nõuded. Vana mootoriõli kasutamine oli keelatud. Lubatud olid üksnes linaõli ja mesilasvaha baasil valmistatud segud.
Naelu kasutati katuseroovide kinnitamiseks. Hiljem kaeti need ligi poole meetri paksuse rookatusega.
See oli tohutu töö.
Kõige naljakam on kogu asja juures see, et tõenäoliselt ei märka keegi kunagi, kui palju vaeva selleks nähti. Külastajad näevad ilusat vana hoonet, kuid ei mõtle sellele, millised naelad selle katust koos hoiavad. Ometi on just sellised detailid need, mis annavad ajaloolisele hoonele tõelise autentsuse.
Tööd, mida saab näha iga päev
Õnneks on olnud ka projekte, mille tulemusi saavad inimesed iga päev näha.
Tallinnas on mitmed tuntud restoranid tellinud minult suure osa oma sepistatud sisustuselementidest. Nende hulka kuuluvad näiteks Olde Hansa, Beer Garden ja Kochi Aidad.
Kochi Aitade jaoks valmistasin nii sise- kui ka välisvalgusteid ning mitmesuguseid dekoratiivelemente.
Olen teinud sepatöid ka Soomes asuvale Viking Restaurant Haraldile.
Selliste projektide puhul on eriti meeldiv hiljem samasse kohta tagasi minna ja näha, kuidas inimesed neid ruume ja keskkonda kasutavad. Käsitöö muutub paiga lahutamatuks osaks ning hakkab elama oma elu.
Sepatöö saladused
Aastate jooksul koguneb teadmisi, mida ühestki raamatust ei leia.
Näiteks räägitakse sageli booraksi kasutamisest ääsikeevituses. See on täiesti toimiv meetod. Mina olen aga kasutanud ka looduslikku kvartsliiva.
Üks sepikodadest, kus ma ametit õppisin, asus piirkonnas, kus sellist liiva leidus küllaga. Seda võis sõna otseses mõttes ämbriga metsast tuua.
Kolmekihiliste viikinginugade valmistamisel toimis see suurepäraselt.
Kõige ilusam oli sepatööd teha loojuva päikese valguses. Just siis oli kõige paremini näha, kuidas liiv klaasiks muutus ja kuidas metall selle sees kokku keevitus.
Selliseid väikeseid töövõtteid koolis tavaliselt ei õpetata.
Need kanduvad edasi meistrilt õpipoisile ning täiustuvad aastatepikkuse kogemuse käigus.
Sepikoda tänapäeval
Tänaseks olen suuremahulise tootmise pausile pannud.
Korraldan töötubasid, täidan üksikuid tellimusi ja püüan ajaga kaasas käia. Lisaks sepatööle tegelen CAD/CAM-projektide, animatsiooni, CO₂-laserlõikuse ja meie talukohviku arendamisega.
Sepatöö on Eestis tänapäeval suuresti muutunud tõeliste entusiastide pärusmaaks.
Olukord on muutunud sedavõrd, et traditsioonilist sepikivisütt pole Eestis juba aastaid müügil olnud. Oma tegevuse algusaastatel kasutasime isegi paar nädalat kütusena männikäbisid.
Ka nii saab tööd teha.
Lihtsalt veidi rohkem kannatust on vaja.
Võib-olla võtab see kõige paremini kokku ka kogu minu teekonna käsitöö ja sepatöö maailmas. See pole olnud kõige lihtsam tee ega ka alati kõige tulusam valik. See-eest on see olnud huvitav ja õpetlik teekond, mis on toonud kaasa palju kohtumisi inimestega, kes jagavad samasugust kirge oma kätega midagi luua.
Kui kedagi huvitab käsitöö, sepatöö või oma väikese sepikoja rajamine, jagan hea meelega oma kogemusi ja annan nõu. Üht-teist saab õppida raamatutest, kuid kõige olulisemad teadmised sünnivad ikka sepikojas – ääsi ääres, haamer käes ja silmad uudishimust säramas.
